Ärkasin tuttavas kohas, kus ma olin mitmeid-mitmeid kordi viibinud. Kooli arstikabinet. Henrich seisis ise seal murelikult ukselävel ja vaatas mind ehmunud ilmel. Ta tormas minu juurde, kui märkas, et olin silmad avanud, "Elen, kas kõik on korras? Kas kusagilt ei valuta? Ei, oota, ma kutsun arsti!" vuristas ta ning tormas seejärel kähku kõrvalkabinetti.
Ohkasin ja püüdsin meelde tuletada, kuidas ma siia sattusin. Mul oli ainult see kusagil mälusopis meeles, et ma hakkasin tunnistusele järgi minema ja kukkusingi. Rohkemat mul meeles lihtsalt ei olnud.
Peagi jõudis mu kõrvale ka kooliarst, kes mulle muretsevalt otsa vaatas ja minuga vaiksel toonil rääkima hakkas, "Eleonore, see juhtus jälle... miks?" Ohkasin jälle ning kehitasin õlgu. Mul ei olnud tahtmist vastata. Mul oli lihtsalt stress ja parim asi sellest lahti saamiseks on ju rahu ja vaikus, pisut mõtlemisaega oleks ka vaja. Arst vangutas vaid pead nagu oleks mu mõtteid lugenud, "Ma uurisin su klassijuhataja käest ja tema rääkis sinu kohta ainult positiivseid sõnu, ei ühtegi negatiivset! Hinded ja käitumine on sul ka korras... milles asi? Ma ei mõista enam..." Ta pistis mulle aspiriini koos jääkülma klaasi veega pihku ja sõnas: "Võta see sisse. Hea, et praegu pikk vaheaeg tuleb. Saad ennast välja puhata." Ma ei hakanud vastu puiklema, ainult vaikisin ja lahkusin sealt.
Oma klassini jõudes tammusin ma kaua jalalt-jalale seal ukse taga, teadmata, kas astuda sisse või ei. Lõpuks otsustasin ikka sisse minna ning nii pea, kui olin ukse avanud, uudistasid mind ehmunult 17 silmapaari. Ma püüdsin sellest mitte välja teha. Seda on juhtunud juba mitu korda, kui ma kokku kukkunud olen koolis ja kodus ka paar korda... "Tore, et sa jõudsid, Eleonore," lausus mu klassijuhataja sõbralikult ja ulatas minu poole raamatu ja tunnistuse, "me ootasime sinu järelt." Noogutasin korraks ja liikusin oma koha poole, keskmises reas kõige uksepoolsemas pingis. Minu pinginaaber Sandra tegi mulle ruumi ja naeratas vabandavalt, "Ma mõtlesin, et sa ei jõuagi..." Kehitasin vastuseks õlgu ja prantsatasin ta kõrvale istuma. "Muide, kuulus Ketsi-gäng hakkas sinu kohta kuulujutte levitama mööda kooli."
Pöörasin imestunud pilgu Sandra poole, "Mida?!"
"Jah, täpselt nii. Nad rääkisid, et sa oled Hannesest rase ning sa kukkusid sellepärast jälle kokku."
Ahmisin vihaselt õhku ja surusin vaikselt käed rusikasse, teades, et seda asja ma nii ei jäta.
Kui õpetaja oli mitte nelja-viielistele tunnistused välja jaganud ja mõned õpetussõnad peale lugenud, läksime Sandraga sealt ära. "Viitsid, ootame Kirsika ära?" palusin sõbrannat. Ta oli nõus. Läksime Kirsika klassi uksetaha ning istusime sinnaolevale pingile. Olin ikka vihane Carolini ja Ketriini peale. Kuidas nad võisid? Ise mängisid mulle alguses sellist sõpra ja nüüd... võeh.
Raputasin pead ja täpselt samal hetkel vajus klassiuks välja ning kogu seitsmes klass valgus sealt sädistades välja, kõige viimastena Kirsika ja Lora. "Kuidas sul on nüüd ja mis üldse juhtus?" päris Kirsika muretsevalt. "Ma ei tea, ma lihtsalt kukkusin kokku..." põrnitsesin vihaselt oma vahetusjalatseid ja siis nägin Lora valvsat pilku Ketriini pool, kes mind muiates vahtis. "Nii. Ma lähen klaarin nüüd mõned arved ära!" hüüdsin ma, viskasin oma käekoti ära ja tormasin ärajooksvale Ketriinile järgi. "Kuradi kretiin Ketriin, oota!" lõugasin ma siis, aga hilja juba. Ta oli juba garderoobist oma asjadega minema tormanud.
________
Sandra:
Lora:
Ohkasin ja püüdsin meelde tuletada, kuidas ma siia sattusin. Mul oli ainult see kusagil mälusopis meeles, et ma hakkasin tunnistusele järgi minema ja kukkusingi. Rohkemat mul meeles lihtsalt ei olnud.
Peagi jõudis mu kõrvale ka kooliarst, kes mulle muretsevalt otsa vaatas ja minuga vaiksel toonil rääkima hakkas, "Eleonore, see juhtus jälle... miks?" Ohkasin jälle ning kehitasin õlgu. Mul ei olnud tahtmist vastata. Mul oli lihtsalt stress ja parim asi sellest lahti saamiseks on ju rahu ja vaikus, pisut mõtlemisaega oleks ka vaja. Arst vangutas vaid pead nagu oleks mu mõtteid lugenud, "Ma uurisin su klassijuhataja käest ja tema rääkis sinu kohta ainult positiivseid sõnu, ei ühtegi negatiivset! Hinded ja käitumine on sul ka korras... milles asi? Ma ei mõista enam..." Ta pistis mulle aspiriini koos jääkülma klaasi veega pihku ja sõnas: "Võta see sisse. Hea, et praegu pikk vaheaeg tuleb. Saad ennast välja puhata." Ma ei hakanud vastu puiklema, ainult vaikisin ja lahkusin sealt.
Oma klassini jõudes tammusin ma kaua jalalt-jalale seal ukse taga, teadmata, kas astuda sisse või ei. Lõpuks otsustasin ikka sisse minna ning nii pea, kui olin ukse avanud, uudistasid mind ehmunult 17 silmapaari. Ma püüdsin sellest mitte välja teha. Seda on juhtunud juba mitu korda, kui ma kokku kukkunud olen koolis ja kodus ka paar korda... "Tore, et sa jõudsid, Eleonore," lausus mu klassijuhataja sõbralikult ja ulatas minu poole raamatu ja tunnistuse, "me ootasime sinu järelt." Noogutasin korraks ja liikusin oma koha poole, keskmises reas kõige uksepoolsemas pingis. Minu pinginaaber Sandra tegi mulle ruumi ja naeratas vabandavalt, "Ma mõtlesin, et sa ei jõuagi..." Kehitasin vastuseks õlgu ja prantsatasin ta kõrvale istuma. "Muide, kuulus Ketsi-gäng hakkas sinu kohta kuulujutte levitama mööda kooli."
Pöörasin imestunud pilgu Sandra poole, "Mida?!"
"Jah, täpselt nii. Nad rääkisid, et sa oled Hannesest rase ning sa kukkusid sellepärast jälle kokku."
Ahmisin vihaselt õhku ja surusin vaikselt käed rusikasse, teades, et seda asja ma nii ei jäta.
Kui õpetaja oli mitte nelja-viielistele tunnistused välja jaganud ja mõned õpetussõnad peale lugenud, läksime Sandraga sealt ära. "Viitsid, ootame Kirsika ära?" palusin sõbrannat. Ta oli nõus. Läksime Kirsika klassi uksetaha ning istusime sinnaolevale pingile. Olin ikka vihane Carolini ja Ketriini peale. Kuidas nad võisid? Ise mängisid mulle alguses sellist sõpra ja nüüd... võeh.
Raputasin pead ja täpselt samal hetkel vajus klassiuks välja ning kogu seitsmes klass valgus sealt sädistades välja, kõige viimastena Kirsika ja Lora. "Kuidas sul on nüüd ja mis üldse juhtus?" päris Kirsika muretsevalt. "Ma ei tea, ma lihtsalt kukkusin kokku..." põrnitsesin vihaselt oma vahetusjalatseid ja siis nägin Lora valvsat pilku Ketriini pool, kes mind muiates vahtis. "Nii. Ma lähen klaarin nüüd mõned arved ära!" hüüdsin ma, viskasin oma käekoti ära ja tormasin ärajooksvale Ketriinile järgi. "Kuradi kretiin Ketriin, oota!" lõugasin ma siis, aga hilja juba. Ta oli juba garderoobist oma asjadega minema tormanud.
________
Sandra:
Lora:
No comments:
Post a Comment