Muidugi olid need Kevin ja Henrich!
"Kuradi sitapead, mida te tahate?" sisistasin ma läbi hammaste pead keeramata, kuna aktus juba käis ja kuna ma olin "korralik", siis ma ei hakanud seda ka segama juttu vadistades.
"Meil on igav!" sosistasid nemad.
"No, mind ei huvita. Lõbustage ennast enda taga olevate plikade kiusamisega, mina ja Kirss tahame aktust kuulata!" torisesin ma vastu. Sain toolide kriginast aru, et poisid vaatavadki taha. Irvitasin endamisi ja siis karjus Kevin üle saali: "NEVERMIND!" Vaevusin ka taha vaatama ja pidin naerukrambid saama. Poiste taga istusid nende klassi kõige hullemad tibid: Ketriin ja Carolin. Nad olid alati arvanud, et nad on hullult ägedad. Üksteist olid nad ristinud Ketsiks ja Catsiks ning mina olin neid alati pidanud wannabedeks, endast arvasid nad väga hästi muide. Seda ka nüüd,
"Mis teil viga on?" karjus Ketriin üle saali. Nii poisid kui ka mina olime vait, sest... targemad annavad ju järele. "Issand, Cats, mis mul viga on? Kas mul on ripsmedušš laiali või mida?" "Rahu, rahu. Sinuga on kõik korras, nad lihtsalt on peast veidi opakad!" vastas Carolin talle. Muhelesin vaikselt ja siis algas nelja-viieliste autasustamine. Kui aeg oli jõudnud juba kuuenda klassini, läks mul seest õõnsast ja pea hakkas valutama. Juba seitsmes klass... "Kirsika Uibopuu," lausuti ja Kirsika astus ettevaatlikul sammul aula ette. Ta võttis tunnistuse ja raamatu kätte ja jalutas tagasi.
"Kaheksas klass," öeldi mikrofoni. "Nelja-viielised: Eleonore Loritta Aun." Tõusin, et tunnistusele ja saadud raamatule järgi minna, kui mu pea hullemalt ringi käima hakkas ja ma sinna samma maha prantsatasin...
Minu ümber algas sumin, toolide kriuksumine ja kellegi karjumine: "Arsti!", kui mu ümber järgmisel hetkel kõik pimedaks vajus...
____
Ketriin:
Carolin:
__
"Kuradi sitapead, mida te tahate?" sisistasin ma läbi hammaste pead keeramata, kuna aktus juba käis ja kuna ma olin "korralik", siis ma ei hakanud seda ka segama juttu vadistades.
"Meil on igav!" sosistasid nemad.
"No, mind ei huvita. Lõbustage ennast enda taga olevate plikade kiusamisega, mina ja Kirss tahame aktust kuulata!" torisesin ma vastu. Sain toolide kriginast aru, et poisid vaatavadki taha. Irvitasin endamisi ja siis karjus Kevin üle saali: "NEVERMIND!" Vaevusin ka taha vaatama ja pidin naerukrambid saama. Poiste taga istusid nende klassi kõige hullemad tibid: Ketriin ja Carolin. Nad olid alati arvanud, et nad on hullult ägedad. Üksteist olid nad ristinud Ketsiks ja Catsiks ning mina olin neid alati pidanud wannabedeks, endast arvasid nad väga hästi muide. Seda ka nüüd,
"Mis teil viga on?" karjus Ketriin üle saali. Nii poisid kui ka mina olime vait, sest... targemad annavad ju järele. "Issand, Cats, mis mul viga on? Kas mul on ripsmedušš laiali või mida?" "Rahu, rahu. Sinuga on kõik korras, nad lihtsalt on peast veidi opakad!" vastas Carolin talle. Muhelesin vaikselt ja siis algas nelja-viieliste autasustamine. Kui aeg oli jõudnud juba kuuenda klassini, läks mul seest õõnsast ja pea hakkas valutama. Juba seitsmes klass... "Kirsika Uibopuu," lausuti ja Kirsika astus ettevaatlikul sammul aula ette. Ta võttis tunnistuse ja raamatu kätte ja jalutas tagasi.
"Kaheksas klass," öeldi mikrofoni. "Nelja-viielised: Eleonore Loritta Aun." Tõusin, et tunnistusele ja saadud raamatule järgi minna, kui mu pea hullemalt ringi käima hakkas ja ma sinna samma maha prantsatasin...
Minu ümber algas sumin, toolide kriuksumine ja kellegi karjumine: "Arsti!", kui mu ümber järgmisel hetkel kõik pimedaks vajus...
____
Ketriin:
Carolin:
__
No comments:
Post a Comment