Jõudsime trenni ning panime omale kohe kiiruisud ning kaitsmed alla, et välja koperdada. Kui olin välja jõudnud, siis prantsatasin pingile istuma ja vaatasin mõtlikult loodust enda ümber.
Ümber uisuvälja oli palju lehtpuid nagu näiteks kaski, tammesid jne. Siiski jäi mulle kõige enam silma elupuu, mille oksi tuul rahulikult kõigutas. Naeratasin. Ilm oli vägagi ilus - päike paistis ning eemal jäi mulle silma kaunis roosakas päikeseloojang. Olenevalt sellest olid miinuskraadid, kuna see oli ju ikkagi talv: kui päike paistis, oli tavaliselt siiski väga külm.
"Elen," kuulsin kellegi häält. Võpatasin, kuna ma olin ennast endale märkamata unistama jätnud. "Jah?" küsisin kohmetult vastuseks. "Kas sa nüüd tuled?" küsis Lora. "Ahjaa, sorri, ma unustasin ära," vabandasin ma ennast välja ning sikutasin paremalt jalalt ka kaitsme ära. Panin mõlemad kaitsed pingile üksteise kõrvale ning tõusin püsti, hakates uisutama. "Ma ei viitsi praegu võidu teha, teeme pärast, eks?" palus Lora siis. "Mhm, minugi poolest," kehitasin vastuseks õlgu ja läksin rahulike tõugetega aina edasi. "Miks sa täna siiski kokku kukkusid?" küsis Lora siis. Ma vaatasin kohmetult oma kiiruiske ning mul oli hetkel tahtmine Lora perse saata. "Noh, ma ei teagi. Seda juhtub kõigiga," vastasin ning vaatasin tühja pilguga kaugusesse. Lora vaid vaikis. Ilmselt oli ta aru saanud, et mulle ei meeldinud sellest rääkida ning see oli temast tore, sest ma olin alati vihanud liiga uudishimulikke ja pealetükkivaid inimesi.
Olin vaevu ühe väga aeglase ringi ära teinud ning pingini tagasi jõudnud, kui seal oma üllatuseks nägin inimest, keda ma sel hetkel küll näha ei oleks tahtnud. See oli Carolin. "Kuradi lita!" lõugasin ma, toppisin omale kaitsmed jalga ja hakkasin tema poole tormama. Ta hakkas mult eest ära jooksma. "Kuhugi sa ei põgene!" lõugasin talle vaid vastu. Kahjuks olin ma ära unustanud, et ma seisan ju ikkagi uiskudel ja järgmisel hetkel käisin ma käna.
Ümber uisuvälja oli palju lehtpuid nagu näiteks kaski, tammesid jne. Siiski jäi mulle kõige enam silma elupuu, mille oksi tuul rahulikult kõigutas. Naeratasin. Ilm oli vägagi ilus - päike paistis ning eemal jäi mulle silma kaunis roosakas päikeseloojang. Olenevalt sellest olid miinuskraadid, kuna see oli ju ikkagi talv: kui päike paistis, oli tavaliselt siiski väga külm.
"Elen," kuulsin kellegi häält. Võpatasin, kuna ma olin ennast endale märkamata unistama jätnud. "Jah?" küsisin kohmetult vastuseks. "Kas sa nüüd tuled?" küsis Lora. "Ahjaa, sorri, ma unustasin ära," vabandasin ma ennast välja ning sikutasin paremalt jalalt ka kaitsme ära. Panin mõlemad kaitsed pingile üksteise kõrvale ning tõusin püsti, hakates uisutama. "Ma ei viitsi praegu võidu teha, teeme pärast, eks?" palus Lora siis. "Mhm, minugi poolest," kehitasin vastuseks õlgu ja läksin rahulike tõugetega aina edasi. "Miks sa täna siiski kokku kukkusid?" küsis Lora siis. Ma vaatasin kohmetult oma kiiruiske ning mul oli hetkel tahtmine Lora perse saata. "Noh, ma ei teagi. Seda juhtub kõigiga," vastasin ning vaatasin tühja pilguga kaugusesse. Lora vaid vaikis. Ilmselt oli ta aru saanud, et mulle ei meeldinud sellest rääkida ning see oli temast tore, sest ma olin alati vihanud liiga uudishimulikke ja pealetükkivaid inimesi.
Olin vaevu ühe väga aeglase ringi ära teinud ning pingini tagasi jõudnud, kui seal oma üllatuseks nägin inimest, keda ma sel hetkel küll näha ei oleks tahtnud. See oli Carolin. "Kuradi lita!" lõugasin ma, toppisin omale kaitsmed jalga ja hakkasin tema poole tormama. Ta hakkas mult eest ära jooksma. "Kuhugi sa ei põgene!" lõugasin talle vaid vastu. Kahjuks olin ma ära unustanud, et ma seisan ju ikkagi uiskudel ja järgmisel hetkel käisin ma käna.
No comments:
Post a Comment