Silmapilk - IV osa

Muidugi olid need Kevin ja Henrich!
"Kuradi sitapead, mida te tahate?" sisistasin ma läbi hammaste pead keeramata, kuna aktus juba käis ja kuna ma olin "korralik", siis ma ei hakanud seda ka segama juttu vadistades.
"Meil on igav!" sosistasid nemad.
"No, mind ei huvita. Lõbustage ennast enda taga olevate plikade kiusamisega, mina ja Kirss tahame aktust kuulata!" torisesin ma vastu. Sain toolide kriginast aru, et poisid vaatavadki taha. Irvitasin endamisi ja siis karjus Kevin üle saali: "NEVERMIND!" Vaevusin ka taha vaatama ja pidin naerukrambid saama. Poiste taga istusid nende klassi kõige hullemad tibid: Ketriin ja Carolin. Nad olid alati arvanud, et nad on hullult ägedad. Üksteist olid nad ristinud Ketsiks ja Catsiks ning mina olin neid alati pidanud wannabedeks, endast arvasid nad väga hästi muide. Seda ka nüüd,
"Mis teil viga on?" karjus Ketriin üle saali. Nii poisid kui ka mina olime vait, sest... targemad annavad ju järele. "Issand, Cats, mis mul viga on? Kas mul on ripsmedušš laiali või mida?" "Rahu, rahu. Sinuga on kõik korras, nad lihtsalt on peast veidi opakad!" vastas Carolin talle. Muhelesin vaikselt ja siis algas nelja-viieliste autasustamine. Kui aeg oli jõudnud juba kuuenda klassini, läks mul seest õõnsast ja pea hakkas valutama. Juba seitsmes klass... "Kirsika Uibopuu," lausuti ja Kirsika astus ettevaatlikul sammul aula ette. Ta võttis tunnistuse ja raamatu kätte ja jalutas tagasi.
"Kaheksas klass," öeldi mikrofoni. "Nelja-viielised: Eleonore Loritta Aun." Tõusin, et tunnistusele ja saadud raamatule järgi minna, kui mu pea hullemalt ringi käima hakkas ja ma sinna samma maha prantsatasin...
Minu ümber algas sumin, toolide kriuksumine ja kellegi karjumine: "Arsti!", kui mu ümber järgmisel hetkel kõik pimedaks vajus...
____
Ketriin:

Carolin:

__

Silmapilk - III osa

... mingi "Mister-X".

Okei, ma pidin tunnistama, et asi tõesti nii hull ei olnud, aga selgus, et ta oli Kevin. Jah, ta tuli mulle tasapisi meelde küll - poiss Kirsika ja Henrich'u klassist. Ta oli ka mitmeid kordi Henrichul külas käinud ja siis me tavaliselt Kirsikaga kiusasime neid. Me rääkisime kõigest, kuni me hakkasime rääkima ühest minu klassivennast Mariost. Ma rääkisin Kevinile, et Mario on täiesti hull närvihaige ja ta tunnistas, et ta on Marioga mitmeid kordi kakelnud ja tegelikult ei ole ta mingi nii kõva vend miskit, kuigi ta endast palju arvab.
Minu arvuti tegi siis järsu restardi ja tagasi MSN'i logides oli Kevin läinud. Asi seegi, et temaga lähemalt tuttavaks saime...

Kuna mul enam midagi teha ei olnud, siis lülitasin arvuti välja, panin omale poole kaheksaks äratuse ja sättisin ennast magama.


hommikul...

Äratuskell tirises juba mitmendat korda, kuni ma ennast lõpuks püsti loivasin ja selle kinni vajutasin. Kõigepealt käisin pesus ära, föönitasin juuksed, pesin hambad ning läksin ennast sättima. Panin need samad riided, mis olin eile omale valinud: helesinised kitsad teksad, roosa tuunika, eest kinni seotav kollane top. Juuksed sättisin krunni ning omale mingit meiki ma omale tegema ei hakanud.
Vaatasin veel korra aknast välja. Vanemad olid juba tööle läinud. Ohkasin ning läksin vennat äratama.
Pidin üsna kaua aega ta kõrva ääres üürgama, kuni ta ennast lõpuks voodist välja vannituppa vedas. Mina läksin alla kohvi tegema, roosa käekott tunnistuse jaoks käe otsas rippumas.
Kui ka Henrich alla jõudis, oli kell juba veerand kaheksa ja ta hakkas kärmelt sööma. Me rääkisime ka juttu ning siis kuulsin ma uksekella. "Mina avan, see on nagunii Kirsika!" hõikasin ma ning tormasin ust avama. Kui ma ukse lahti tõmbasin, oli mu üllatus suur.
Sõbralikud hallid silmad vaatasid mulle vastu ning ma tundsin need kohe ära - Kevin. Me vaatasime üksteisele mõni hetk otsa, kuni ta häbelikult maha vaatas, "Henrichut," palus ta napisõnaliselt. Noogutasin ning tormasin kööki. "Kevin ootab sind!" ütlesin talle. Nüüd läks tal kiireks. Poiss viskas oma kohvitassi kraanikaussi, haaras koti, tõmbas jope peale ja ütles: "Aktusel näeme!" Läinud ta oligi...
Ohkasin ja silmitsesin köögiaknast kahte väravast välja minevat poissi. Üks neist vaatas tagasi ja viipas mulle silmadega. Kevin.


Olin nii mõttesse vajunud, et ei kuulnudki, kui Kirsika üle ukseläve karjus: "Elen, kas sa oled veel siin?"
"Jaa, jaa!"
Haarasin oma käekoti, jaki, tõmbasin oma kontsadega poolsaapad jalga, keerasin majaukse lukku ja hakkasime astuma.
Tee peal rääkisime me tavalisest asjast, mis meid igal hommikul puudutas: mida tänane päev ette võiks tuua.


Saali jõudes oli see õpilasi üleni täis. Ainsad kohad olid akna-äärses reas, kus olid kolm tooli kõrvuti. Me vajusime sinna Kirsiga istuma ning hakkasime juttu rääkima. Tundsin, et kellegi näpp torkis mu selga. Keerasin pead ja ei olnud just eriti raske arvata, kes meie taha end istuma olid sättinud...
___
Kevin:

Silmapilk - II osa

"Kuna homme algab vaheaeg, siis ma usun, et te peate mõneks ajaks vanaema juurde minema, kuna me isaga läheme ära Saksamaale."

Ma punnitasin silmi ja Henrichul lendas piim suust üle köögi laiali, "Mida?" karjusime me ühest suust. "Jah. Maa elu on teile mõlemale hea vaheldus..." hakkas isa meile moraali pidama, aga mina tõusin püsti ja karjusin: "Mida? Mina ei tule kaasa! Lihtsalt ei tule!"
Pisarad valgusid mu silmadesse ja ma karjusin: "Mu võistlused! Need unustate te alati! Alati! Peaasi, et teil endal hea on..." Ma jõllitasin oma siniste vesiste silmadega mõlemat natuke aega, kuni söögilauast ära jooksin. Enda tuppa, seal, kus alati kõige rahulikum oli.

Viskasin ennast voodile pikali ja surusin näo patja. Ma ei tahtnud hetkel mitte kedagi näha... Jah, see võis tunduda liiga puberteetlik, kuid ma olin juba otsustanud, et ma tahan sportlaseks saada ja ma veel mõtlesin, kelleks: kas jooksjaks või kiiruisutajaks. Sport oli mu elus väga tähtis asi.
Kui olin üle minuti aja patja nuuksunud, astus mu ema tuppa, "Eleonore..." lausus ta haletsevalt ja astus mu voodi poole. Ta istus voodi äärele ning pakkus siis: "Kas sulle sobib nii, et me saame Henrichu ära maale ning sa jääd kuni esmaspäevani siia ning siis sõidad esimese bussiga järele? Sobib?"
Ma püüdsin teha pähe võimalikult haledad silmad, kuid südames ma muigasin õelalt, "Jah, täiesti nõus."

Kuna ma enam ka süüa ei tahtnud, siis läksin alla ja tegin omale tassi teed. Henrich istus mõtlikult laua taga, aga nii pea, kui mina kööki astusin, sisistas ta kurjalt: "Võistlused ja võistlused! Seal ei ole ju isegi arvutit!"
Ma vangutasin pead ja toetasin ennast vastu kappi. "Aga kes sul käskis trennist ära tulla? Kes sul käskis päevad läbi CS'i mängida? Selles oled süüdi sina ise, mu armas vennaraas," sõnasin hoolitsevalt ja irvitasin siis. "Sa oled vastik!" ohkas Henrich, tõusis ja jalutas teetassiga oma tuppa. Ma järgnesin talle, aga meie teed läksid trepi juures lahku: minu tuba jäi paremale, tema tuba vasakule poole. Tõmbasin ukse enda järel kinni ja lukustasin selle. Kavatsesin ülejäänud õhtu omapead enda toas veeta.
Mulle tuli meelde, et kuna järgmine päev pidi olema teise veerandi viimane, siis otsustasin omale ilusad riided välja valida. Tõmbasin kapiuksed lahti ja asusin valima. Peale pikka mõtlemist leidsin omale helesinised kitsad teksad, roosa tuunika ning peale lühikese, eest kinni seotava topi. Jalga valisin omale punased, väikese kontsaga kingakesed.
Viskasin kogu komplekti üle tooliselja ning logisin tagasi MSN'i. Kohe hakkasid vilkuma kaks oranži kastikest. Esimene neist oli Kirsika, kellele ma valetasin, et Henrich tahab arvutis olla, teine oli aga...
_
Henrich:

Pildid Eleonorest & Kirsikast

Paremal on siis Eleonore Loritta ja vasakul poolel on Kirsika =)

Silmapilk (pubejutt) - I osa

"E-len, Kir-sy! E-len, Kir-sy!"
Need nimed kostusid läbisegi rahvast, kes meid kahte ümbritses...
"Tee talle ära, Eleonore, tee!" karjus tuttav hääl mu eest. Viisin Talle tänuliku pilgu, aga keskendusin siis uuesti teele ja tuiskasin edasi.
Ei - siin ei toimunud suuremat sorti võistlus ega mingi kambajõugi pealetung. Siin toimus harjutamine võistlusteks. Nimelt - mina ja mu parim sõbranna Kirsika sõitsime kiiruiskudel, me tegime omavahelist võistlust. Seda oli treener ise meilt palunud.
Tegin veel viimase tõuke, kuni finiši liuglesin ja hingeldades pingile istuma potsatasin.
"Tubli oled, Eleonore," lausus treener siis rahulolevalt ja patsutas mind õlale, "sinust võib veel asja saada." Mina ainult muigasin.
Mõne sekundi pärast olin sunnitud jälle püsti tõusma, kuna ka Kirsika oli kohale jõudnud. Me kallistasime üksteist tugevalt ning ma soovisin talle vaikselt edu. "Edu on ikka tarvis, aga sa oled ju nii proff, et ma pole sulle isegi konkurent!" nukrutses sõbranna. "Ei loe võit, vaid osavõtt, jäta see meelde!" lisasin ning kallistasin teda uuesti.
Istusin tagasi pingile ja ohkasin sügavalt sisse. "Kirsika ja Eleonore, teie võite uisud alt võtta ja ära sisse minna. Rainis ka. Teised tehku 10 ringi uiskudel ja siis mingu ära sisse!" kamandas treener siis. Kirsika tõusis püsti. "Kuhu sa lähed?" pärisin ma. "Ma lähen uisutan veel veitsaaa... sa ei tule või?" Raputasin pead, "mkm, ma ootan sind sees." Ta noogutas nõustuvalt, võttis hoo sisse ja läks uisutama.


Väsinuna jõudsin koju ning trennikott lendas esikusse maha. "Ema, ma olen kodus!" hõikasin üle maja.
"Kullake! Ma kuulsin, et sul on pühapäeval võistlused!" jooksis mu ema mulle hõisates vastu, mulle kalliks saanud roosad tuhvlid jalas ja põll ees, kui ta köögis kokkab. "Jah, ema. Ma loodan, et sul ei ole selle vastu midagi... mul tulevad ju tunnistusele neljad-viied, nii et..."
Ema ainult naeratas ja kallistas mind, "muidugi mitte. Sport on tore asi ja tore, et sa sellega tegeled! Mitte nagu..." Ta ohkas siis ja vaatas kurnatud ilmel trepist üles mu venna toa poole. "...Henrich, kes terve oma päevast Counter Strike'i mängib?" pakkusin ma, kui oma poolsaapaid jalast kiskusin. "Täpselt nii... aga ma lähen kokkan nüid' edasi, täna saab hakkliha vormi ja isa tuleb õhtul koju. Mine vaheta riided ning õpi ära, ma kutsun sind sööma, kui valmis on!" rääkis ema minuga hoolitsevalt. Nagu alati. "Jah," pomisesin ma ainult vastu ja lohistasin ennast ning oma trennikotti üles oma tuppa.
Vahetasin ka riided ära: altkitsad teksad ja roosa pusa vahetasin mustade lühikeste pükste ja valge topi vastu. Kuna ma kuulsin kõrvaltoast kõmmutamist, siis sain aru, et venna mängib jälle oma CS'i ja tead ei ole mõtet segada. Mul ei olnud nagunii midagi teha ja kuna järgmine päev oleks olnud teise veerandi viimane päev ehk siis õppida ei ole, siis viskasin ennast voodile pikali ja tõmbasin läpaka kaane lahti. Logisin ennast MSN'i.

Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
tsauuu <3
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
heiii . : )
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
wazzaaa`?
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
uhhh , suht midagi . kuulan mussi ja passin orksis . aga mis ise ?
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
aa, sul võib päris huvitav olla siis ju. : D
tglt ma ise ka niisama igavlen. ;)
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
aaziiiz . : D sa võistlustele saad ikka ?
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
jaa, ofc et saan
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
mhmmm ... ma vean kihla , et sa paned esikoha kinni khaa . : D
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
uuu, ära ole kindel (6).
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
olen ikka külll . ! tead värki w .
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
mh?
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
ma stevvuga välja , jälle . :D laupäeval . :) ja ta tuleb pühapäeval mu võistlusi ka vaatama , niii nunnu nagu !!! . :)
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
üü, armas. :) kuule, ... ma hetkel ära :( ei ole aega rääkida, emps kutsus sööma & üldse. homme aktus ka ju, otsin riided omale valmis.
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
okeii,, tsau musss ! homme räägime siis : ) . ma kell 8 : 30 sul uksetaga , kuna homme algab kell 9 alles aktus ju .
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
davai. :9 tsau :*

Peale seda vestlust logisin välja ning panin oma olekuks "Hõivatud".
Ema küll ei kutsunud mind sööma ja mulle ei meeldinud ka valetada, aga ma pidin seda tegema, kuna Kirsikaga rääkides teistmoodi ei saanud. Ta läks nii vaimustusse alati oma poistest ja ta tegi seda meelega, kuna mulle meeldis kunagi Steven ja üritasin teda iga hinna eest ära sebida, kuid Kirsika jõudis ette ning tegi mulle sellega haiget. Loomulikult läksime me
tülli, aga me leppisime ka üsna pea ära. Ma olen sellest küll juba ammu üle saanud - sellest on möödas 5 kuud, kuid nüüd olen ma alati Kirsikaga rääkimist vältinud, kui ta jututeema Stevenist üles võttis.
Viskasin ennast voodisse pikali ja hakkasin ühte suvalist raamatut lugema. Ei läinud kaua aega, kuni ema trepist üles jooksis ning minu ja venna toad avas, "Eleonore! Henrich! Sööma!"
Loivasime ennast täpselt samal ajal toast välja ning suundusime trepist alla.

Kuna ka isa oli koju jõudnud, siis tõttasime teda vennaga kohe kallistama. "Tere, lapsed," sõnas ta ja naeratas meile oma tööväsimust täis naeratust. Istusime õhtusöögilauda ja hakkasime sööma.
Järsku aga lausus ema: "..."