Silmapilk - VIII osa

Laura

8. osa

Ajasin ennast kuidagiviisi püsti ja nägin, et Carolin läks tagasi sisse. Ilmselt treenerile ära kittuma. Ohkasin sügavalt. Nagunii saan ma nad varem või hiljem kätte. Otsustasin need mõtted sinna-samma jätta ning liikusin taga uisuplatsi poole. Tirisin taas kaitsmed alt ja tundsin kellegi kätt oma õlal, "Ära tee neist välja, Elen. Sa ei ole nende nõmedat mula ja klatši väärt, veel-vähem pisaraid." Tundsin ilma pilku tõstmata ära Lora hääle. "Eks ma üritan jah," ohkasin siis. Tegin veel viimased ringid, kuna tuju mul enam ei olnud, toppisin kaitsmed alla ja läksin riideid vahetama. Lora tuli mulle järgi.

"Kas sa täna uisutama ei saa?" küsisin ma, kui me olime juba väljas treenerile 'head aega' lausunud ja valmistusime äraminekuks. "Ma ei tea, vist mitte..." Tüdruk ohkas. "Mulle tuleb isa külla, sellepärast," selgitas ta veel. "Olgu, ma kutsun siis Laura," arutlesin oma mõtteid valjult. Lora ainult noogutas vastuseks. Laura oli ta vihavaenlane ja mulle ei jäänud märkamata ka Lora tohutu armukadedus sel hetkel.

Kui koju jõudsin, tundsin juba esikust praekartulite ja viinerite lõhna. "Tohoh, kes süüa on hakanud tegema!" hüüdsin naerdes, kui saapad lohakalt uksetaha vedelema jätsin ning kööki sammusin. Võpatasin, kuna köögis toimetasid ringi Henrich ja... Kevin. "Midaiganes," kuulutasin valjult naermahakates, kui nägin Kevinit, kes oli omale põlle ette sättinud ning Henrichut, kes emalikult mööda kööki sussides ringi tormas ja hõikasin veel üle köögi ukse: "Hõigake, kui söök on valmis!"

Jooksin üles enda tuppa ja võtsin taskust telefoni välja. Läksin kontaktidesse ja vajutasin rohelist nuppu. Kohe hakkas telefon kutsuma ja surusin oma LG kõrva äärde.

"Jaaah?" kuulsin kellegi tormakat häält.

"Tsau, Laura, mina Elen siin!" tervitasin rutukalt sõbrannat vastu.

"Mis mureks?" küsis Laura siis, saades aru, et mul on midagi plaanis. "Kuule, muska... see, et kas uiskama viitsid täna?!" Tüdruku hääl venis pikaks: "No ma ei teaaagii... ma pean veel Siimu lasteaiast ära tooma ja..."

"Palun!"

"Noh, okei. Saame pool kuus Pärna tänava ristmikus kokku, sobib sulle nii?"

"Jah-jah! Tsauuu, näeme siis!" sõnasin ma talle tänulikku inglihäält tehes. Sõbranna hääl oli rahulik ja sõbralik, kui ta mulle samaga vastas.

Peale kõne lõppu panin telefoni laua peale ning ise läksin alla vaatama, kas poisid olid kokkamisega valmis saanud. "Elen, Elen! Appi, me ei saa pliiti tagasi keeratud... ptüi, välja lülitatud!" karjus Henrich täiest kõrist meeleheitlikult ja ega Kevingi rahu säilitada ei üritanud - see jooksis närviliselt mööda kööki ringi. "Issand, rahunege maha," pööritasin silmi ja vajutasin elektripliidil olevale OFF nupule. Lõin mõlemale poisile laksu vastu pead, "katke laud ära, totud!" ütlesin muiates ja hakkasin köögist väljuma, ukse enda järel kinni pandes. Hakkasin oma saapaid kappi toppima, kui kuulsin Kevinit vaikselt lausumas: "Henrich, kust sa nii ilusa õe omale oled saanud?" "Ei tea, vanemad tõid kirbukalt," vastas Henrich. Muigasin venna vastuse peale, kuid Kevini jutt pani mind ainult punastama. Kuulsin veel nende jutupobinat, mis vaikseks jäi ning sisenesin uudishimulikult kööki. Poisid hüppasid teineteisest eemale, neil olid just salajutud pooleli nagu ma aru sain. Vedasin oma näole vildaka muige ja raputasin vaid pead.

Kui kell sai viis, keerasin oma kapi pahupidi, et endale õhtuks riideid leida. Valisin omale selga mustad kitsad teksad, valged kontsaga kingad, musta pusa ja musta karvase kapuutsiga jope. Tegin omale õrna meigi, pistsin raha ja telefoni taskusse, tõmbasin veel harjaga juustest läbi ning tõttasin Pärna tänava poole.

Laura seisis juba seal ja tammus jalalt-jalale. Mind nähes pani ta minu poole jooksu ning nii me jooksimegi üksteisele vastu, embasime teineteist tugevalt ja hakkasime kohe vadinal juttu rääkima.

Nimelt käib Laura siit 20 kilomeetrit kaugemas olevas internaatkoolis, kuna ta käitumine ei olnud nii hea. Teineteiselt tugevalt jopest kinni hoides liikusimegi uisuvälja poole...