Silmapilk - VIII osa

Laura

8. osa

Ajasin ennast kuidagiviisi püsti ja nägin, et Carolin läks tagasi sisse. Ilmselt treenerile ära kittuma. Ohkasin sügavalt. Nagunii saan ma nad varem või hiljem kätte. Otsustasin need mõtted sinna-samma jätta ning liikusin taga uisuplatsi poole. Tirisin taas kaitsmed alt ja tundsin kellegi kätt oma õlal, "Ära tee neist välja, Elen. Sa ei ole nende nõmedat mula ja klatši väärt, veel-vähem pisaraid." Tundsin ilma pilku tõstmata ära Lora hääle. "Eks ma üritan jah," ohkasin siis. Tegin veel viimased ringid, kuna tuju mul enam ei olnud, toppisin kaitsmed alla ja läksin riideid vahetama. Lora tuli mulle järgi.

"Kas sa täna uisutama ei saa?" küsisin ma, kui me olime juba väljas treenerile 'head aega' lausunud ja valmistusime äraminekuks. "Ma ei tea, vist mitte..." Tüdruk ohkas. "Mulle tuleb isa külla, sellepärast," selgitas ta veel. "Olgu, ma kutsun siis Laura," arutlesin oma mõtteid valjult. Lora ainult noogutas vastuseks. Laura oli ta vihavaenlane ja mulle ei jäänud märkamata ka Lora tohutu armukadedus sel hetkel.

Kui koju jõudsin, tundsin juba esikust praekartulite ja viinerite lõhna. "Tohoh, kes süüa on hakanud tegema!" hüüdsin naerdes, kui saapad lohakalt uksetaha vedelema jätsin ning kööki sammusin. Võpatasin, kuna köögis toimetasid ringi Henrich ja... Kevin. "Midaiganes," kuulutasin valjult naermahakates, kui nägin Kevinit, kes oli omale põlle ette sättinud ning Henrichut, kes emalikult mööda kööki sussides ringi tormas ja hõikasin veel üle köögi ukse: "Hõigake, kui söök on valmis!"

Jooksin üles enda tuppa ja võtsin taskust telefoni välja. Läksin kontaktidesse ja vajutasin rohelist nuppu. Kohe hakkas telefon kutsuma ja surusin oma LG kõrva äärde.

"Jaaah?" kuulsin kellegi tormakat häält.

"Tsau, Laura, mina Elen siin!" tervitasin rutukalt sõbrannat vastu.

"Mis mureks?" küsis Laura siis, saades aru, et mul on midagi plaanis. "Kuule, muska... see, et kas uiskama viitsid täna?!" Tüdruku hääl venis pikaks: "No ma ei teaaagii... ma pean veel Siimu lasteaiast ära tooma ja..."

"Palun!"

"Noh, okei. Saame pool kuus Pärna tänava ristmikus kokku, sobib sulle nii?"

"Jah-jah! Tsauuu, näeme siis!" sõnasin ma talle tänulikku inglihäält tehes. Sõbranna hääl oli rahulik ja sõbralik, kui ta mulle samaga vastas.

Peale kõne lõppu panin telefoni laua peale ning ise läksin alla vaatama, kas poisid olid kokkamisega valmis saanud. "Elen, Elen! Appi, me ei saa pliiti tagasi keeratud... ptüi, välja lülitatud!" karjus Henrich täiest kõrist meeleheitlikult ja ega Kevingi rahu säilitada ei üritanud - see jooksis närviliselt mööda kööki ringi. "Issand, rahunege maha," pööritasin silmi ja vajutasin elektripliidil olevale OFF nupule. Lõin mõlemale poisile laksu vastu pead, "katke laud ära, totud!" ütlesin muiates ja hakkasin köögist väljuma, ukse enda järel kinni pandes. Hakkasin oma saapaid kappi toppima, kui kuulsin Kevinit vaikselt lausumas: "Henrich, kust sa nii ilusa õe omale oled saanud?" "Ei tea, vanemad tõid kirbukalt," vastas Henrich. Muigasin venna vastuse peale, kuid Kevini jutt pani mind ainult punastama. Kuulsin veel nende jutupobinat, mis vaikseks jäi ning sisenesin uudishimulikult kööki. Poisid hüppasid teineteisest eemale, neil olid just salajutud pooleli nagu ma aru sain. Vedasin oma näole vildaka muige ja raputasin vaid pead.

Kui kell sai viis, keerasin oma kapi pahupidi, et endale õhtuks riideid leida. Valisin omale selga mustad kitsad teksad, valged kontsaga kingad, musta pusa ja musta karvase kapuutsiga jope. Tegin omale õrna meigi, pistsin raha ja telefoni taskusse, tõmbasin veel harjaga juustest läbi ning tõttasin Pärna tänava poole.

Laura seisis juba seal ja tammus jalalt-jalale. Mind nähes pani ta minu poole jooksu ning nii me jooksimegi üksteisele vastu, embasime teineteist tugevalt ja hakkasime kohe vadinal juttu rääkima.

Nimelt käib Laura siit 20 kilomeetrit kaugemas olevas internaatkoolis, kuna ta käitumine ei olnud nii hea. Teineteiselt tugevalt jopest kinni hoides liikusimegi uisuvälja poole...

Silmapilk - VII osa

Jõudsime trenni ning panime omale kohe kiiruisud ning kaitsmed alla, et välja koperdada. Kui olin välja jõudnud, siis prantsatasin pingile istuma ja vaatasin mõtlikult loodust enda ümber.
Ümber uisuvälja oli palju lehtpuid nagu näiteks kaski, tammesid jne. Siiski jäi mulle kõige enam silma elupuu, mille oksi tuul rahulikult kõigutas. Naeratasin. Ilm oli vägagi ilus - päike paistis ning eemal jäi mulle silma kaunis roosakas päikeseloojang. Olenevalt sellest olid miinuskraadid, kuna see oli ju ikkagi talv: kui päike paistis, oli tavaliselt siiski väga külm.
"Elen," kuulsin kellegi häält. Võpatasin, kuna ma olin ennast endale märkamata unistama jätnud. "Jah?" küsisin kohmetult vastuseks. "Kas sa nüüd tuled?" küsis Lora. "Ahjaa, sorri, ma unustasin ära," vabandasin ma ennast välja ning sikutasin paremalt jalalt ka kaitsme ära. Panin mõlemad kaitsed pingile üksteise kõrvale ning tõusin püsti, hakates uisutama. "Ma ei viitsi praegu võidu teha, teeme pärast, eks?" palus Lora siis. "Mhm, minugi poolest," kehitasin vastuseks õlgu ja läksin rahulike tõugetega aina edasi. "Miks sa täna siiski kokku kukkusid?" küsis Lora siis. Ma vaatasin kohmetult oma kiiruiske ning mul oli hetkel tahtmine Lora perse saata. "Noh, ma ei teagi. Seda juhtub kõigiga," vastasin ning vaatasin tühja pilguga kaugusesse. Lora vaid vaikis. Ilmselt oli ta aru saanud, et mulle ei meeldinud sellest rääkida ning see oli temast tore, sest ma olin alati vihanud liiga uudishimulikke ja pealetükkivaid inimesi.
Olin vaevu ühe väga aeglase ringi ära teinud ning pingini tagasi jõudnud, kui seal oma üllatuseks nägin inimest, keda ma sel hetkel küll näha ei oleks tahtnud. See oli Carolin. "Kuradi lita!" lõugasin ma, toppisin omale kaitsmed jalga ja hakkasin tema poole tormama. Ta hakkas mult eest ära jooksma. "Kuhugi sa ei põgene!" lõugasin talle vaid vastu. Kahjuks olin ma ära unustanud, et ma seisan ju ikkagi uiskudel ja järgmisel hetkel käisin ma käna.

Silmapilk - VI osa

Hingasin sügavalt sisse ja siis välja. Mu pea hakaks uuesti valutama, aspiriinitablett ei aidanud ja sel hetkel tahtsin ma tõepoolest koju. "Ära tee tast välja. Las ta olla nii uhke edasi," kuulsin kellegi häält oma kõrva ääres. Vaatasin võpatusega kõrvale. Kooli enda-arust kõige kõvem poiss Enrico vaatas mulle särasilmil otsa. "Nojah, edu siis," sõnasin ma tähtsalt. Keerasin talle selja ja hakkasin omale jopet selga tõmbama, kuid ta sikutas mind käest. "Eleonore... ee... kuule, kas sa tuleksid minuga täna õhtul välja?" Nägin Sandrat ja Kirsikat mind ammuli sui vahtimas, kuna Enrico oli kooli kõige popim poiss ja teda tahtsid põhimõtteliselt kõik tüdrukud. Peale minu. "Mina, sinuga? Täna õhtul?" Lõin oma kapi mürtsuga kinni ja tõmbasin poolsaabastel lukud kinni, "Tänan, ei." "Aga..." "Ei mingit aga. Ei, tegelikult... saame kell pool kuus uisuväljakul kokku, sobib?" Ta noogutas õnnelikult, "Jah!" ja kadus siis garderoobist. Irvitasin talle kaastundlikult ja podisesin tasa püsti tõustes: "Ahhaa, kui sa vaid teaksid, millise märuli ma sulle seal korraldan!" Järsku ma võpatasin. "Appi, Kirsika, meil on täna trenn! Ja sinul ka, Lora!" Haarasime kõik oma seitse asja ja tormasime kodude poole. Siis aga teatas Kirsika, et ta ei saa täna tulla, sest et tal on ju muusikakool. Noogutasime mõistvalt ja leppisime Loraga kokku, et ta tuleb minu juurde. Nii kaua, kuni mina koju läksin, läks tema oma kotti koju viima. Koju jõudes jooksin kohe trepist üles ja viskasin koti ukse taha. Tegin kõik võimalikult hästi korda ja siis kõlaski uksekell. Jooksin avama ja lasin kohe Lora sisse. Tal olid juba trenniriided seljas ja mina tõttasin neid alles vahetama. Trennini oli veel oma tund aega aega, sellepärast tegin endale ja Lorale ühed kohvid, panin muusika mängima ja logisin MSN'i. Kevin oli sees.

KeViN ütleb:
heyyy
ma kuulsin, et sa enricoga v2lja
Elen - Loritta (L) ütleb:
tsau :)
jaa, ma valetasin talle veits. või noh, me saame kokku küll jah, aga ma hakkan seal sellist tola mängima, et anna olla. ; D
kust sa tead muidu juba seda?
KeViN ütleb:
kule ole normaalne
kogu kool r22gib sellest et te paar:)
Elen - Loritta (L) ütleb:
mida ? : D
KeViN ütleb:
jh..
Elen - Loritta (L) ütleb:
midaiganes, eks.
KeViN ütleb:
on see t6si?
Elen - Loritta (L) ütleb:
ei! enrico = RÕVE & ta jääbki selleks. :) ära muretse sellepärast. ;D
KeViN ütleb:
a okey. muidu su venna ka siin
Elen - Loritta (L) ütleb:
ja, ma sain isegi aru. xD ütle talle julgesti edasi, et Lora on mul külas.
KeViN ütleb:
edasi öeldud... muidu me ei saa m6lemad aru, miks see lita sul kylas on
Elen - Loritta (L) ütleb:
ta pole ju lita :D
KeViN ütleb:
on ju kyll, ei oska s6pru valida ja puha, punnsilm on :D
Elen - Loritta (L) ütleb:
a okei siis. :D muidu, ma pean trenni minema kohe.
KeViN ütleb:
pead lausa ? 2ra mine:)
Elen - Loritta (L) ütleb:
mh, miks ? :D mul pühapäeval võistlused, ma LUBAN sulle, et ma ruttu tagasi. : )
KeViN ütleb:
aa oky siis
tsau
ps, me tuleme henrichuga ka 6htul usiutama
Elen - Loritta (L) ütleb:
aa :D ma lähen ka õhtul, tead küll miks... aitate mind?
KeViN ütleb:
yeah:)
Elen - Loritta (L) ütleb:
tsauuu ! (K)(L)(K)(L)(K)(L)
PS : need saatis Lora (A)
KeViN ütleb:
kerigu vittu
Elen - Loritta (L) ütleb:
haha ;D

Peale seda logisin välja ning Lora vaatas mind väga imestunud näoga. "Mis on?" küsisin ma, lootes, et ta ei solvunud nende suudluste ja südamete pärast. "Kõik on korras... lihtsalt... te sebite üksteist Kevviga vä?" küsis ta imestunud hääletoonil. "Ei," ütlesin muiates, "kust sa seda võtad?" "Kohe näha, et te olete armunud." Viskasin teda esimese ettejuhtuva asjaga, mis oli muideks minu stressipall. "Ei, päriselt... okei, tee nüüd ruttu, trenn algab kohekohe!" ütles ta kiirustades ja viis meie tühjad kohvitassid alla.

_
Enrico:

Silmapilk - V osa

Ärkasin tuttavas kohas, kus ma olin mitmeid-mitmeid kordi viibinud. Kooli arstikabinet. Henrich seisis ise seal murelikult ukselävel ja vaatas mind ehmunud ilmel. Ta tormas minu juurde, kui märkas, et olin silmad avanud, "Elen, kas kõik on korras? Kas kusagilt ei valuta? Ei, oota, ma kutsun arsti!" vuristas ta ning tormas seejärel kähku kõrvalkabinetti.
Ohkasin ja püüdsin meelde tuletada, kuidas ma siia sattusin. Mul oli ainult see kusagil mälusopis meeles, et ma hakkasin tunnistusele järgi minema ja kukkusingi. Rohkemat mul meeles lihtsalt ei olnud.
Peagi jõudis mu kõrvale ka kooliarst, kes mulle muretsevalt otsa vaatas ja minuga vaiksel toonil rääkima hakkas, "Eleonore, see juhtus jälle... miks?" Ohkasin jälle ning kehitasin õlgu. Mul ei olnud tahtmist vastata. Mul oli lihtsalt stress ja parim asi sellest lahti saamiseks on ju rahu ja vaikus, pisut mõtlemisaega oleks ka vaja. Arst vangutas vaid pead nagu oleks mu mõtteid lugenud, "Ma uurisin su klassijuhataja käest ja tema rääkis sinu kohta ainult positiivseid sõnu, ei ühtegi negatiivset! Hinded ja käitumine on sul ka korras... milles asi? Ma ei mõista enam..." Ta pistis mulle aspiriini koos jääkülma klaasi veega pihku ja sõnas: "Võta see sisse. Hea, et praegu pikk vaheaeg tuleb. Saad ennast välja puhata." Ma ei hakanud vastu puiklema, ainult vaikisin ja lahkusin sealt.

Oma klassini jõudes tammusin ma kaua jalalt-jalale seal ukse taga, teadmata, kas astuda sisse või ei. Lõpuks otsustasin ikka sisse minna ning nii pea, kui olin ukse avanud, uudistasid mind ehmunult 17 silmapaari. Ma püüdsin sellest mitte välja teha. Seda on juhtunud juba mitu korda, kui ma kokku kukkunud olen koolis ja kodus ka paar korda... "Tore, et sa jõudsid, Eleonore," lausus mu klassijuhataja sõbralikult ja ulatas minu poole raamatu ja tunnistuse, "me ootasime sinu järelt." Noogutasin korraks ja liikusin oma koha poole, keskmises reas kõige uksepoolsemas pingis. Minu pinginaaber Sandra tegi mulle ruumi ja naeratas vabandavalt, "Ma mõtlesin, et sa ei jõuagi..." Kehitasin vastuseks õlgu ja prantsatasin ta kõrvale istuma. "Muide, kuulus Ketsi-gäng hakkas sinu kohta kuulujutte levitama mööda kooli."
Pöörasin imestunud pilgu Sandra poole, "Mida?!"
"Jah, täpselt nii. Nad rääkisid, et sa oled Hannesest rase ning sa kukkusid sellepärast jälle kokku."
Ahmisin vihaselt õhku ja surusin vaikselt käed rusikasse, teades, et seda asja ma nii ei jäta.

Kui õpetaja oli mitte nelja-viielistele tunnistused välja jaganud ja mõned õpetussõnad peale lugenud, läksime Sandraga sealt ära. "Viitsid, ootame Kirsika ära?" palusin sõbrannat. Ta oli nõus. Läksime Kirsika klassi uksetaha ning istusime sinnaolevale pingile. Olin ikka vihane Carolini ja Ketriini peale. Kuidas nad võisid? Ise mängisid mulle alguses sellist sõpra ja nüüd... võeh.
Raputasin pead ja täpselt samal hetkel vajus klassiuks välja ning kogu seitsmes klass valgus sealt sädistades välja, kõige viimastena Kirsika ja Lora. "Kuidas sul on nüüd ja mis üldse juhtus?" päris Kirsika muretsevalt. "Ma ei tea, ma lihtsalt kukkusin kokku..." põrnitsesin vihaselt oma vahetusjalatseid ja siis nägin Lora valvsat pilku Ketriini pool, kes mind muiates vahtis. "Nii. Ma lähen klaarin nüüd mõned arved ära!" hüüdsin ma, viskasin oma käekoti ära ja tormasin ärajooksvale Ketriinile järgi. "Kuradi kretiin Ketriin, oota!" lõugasin ma siis, aga hilja juba. Ta oli juba garderoobist oma asjadega minema tormanud.
________
Sandra:


Lora:

Silmapilk - IV osa

Muidugi olid need Kevin ja Henrich!
"Kuradi sitapead, mida te tahate?" sisistasin ma läbi hammaste pead keeramata, kuna aktus juba käis ja kuna ma olin "korralik", siis ma ei hakanud seda ka segama juttu vadistades.
"Meil on igav!" sosistasid nemad.
"No, mind ei huvita. Lõbustage ennast enda taga olevate plikade kiusamisega, mina ja Kirss tahame aktust kuulata!" torisesin ma vastu. Sain toolide kriginast aru, et poisid vaatavadki taha. Irvitasin endamisi ja siis karjus Kevin üle saali: "NEVERMIND!" Vaevusin ka taha vaatama ja pidin naerukrambid saama. Poiste taga istusid nende klassi kõige hullemad tibid: Ketriin ja Carolin. Nad olid alati arvanud, et nad on hullult ägedad. Üksteist olid nad ristinud Ketsiks ja Catsiks ning mina olin neid alati pidanud wannabedeks, endast arvasid nad väga hästi muide. Seda ka nüüd,
"Mis teil viga on?" karjus Ketriin üle saali. Nii poisid kui ka mina olime vait, sest... targemad annavad ju järele. "Issand, Cats, mis mul viga on? Kas mul on ripsmedušš laiali või mida?" "Rahu, rahu. Sinuga on kõik korras, nad lihtsalt on peast veidi opakad!" vastas Carolin talle. Muhelesin vaikselt ja siis algas nelja-viieliste autasustamine. Kui aeg oli jõudnud juba kuuenda klassini, läks mul seest õõnsast ja pea hakkas valutama. Juba seitsmes klass... "Kirsika Uibopuu," lausuti ja Kirsika astus ettevaatlikul sammul aula ette. Ta võttis tunnistuse ja raamatu kätte ja jalutas tagasi.
"Kaheksas klass," öeldi mikrofoni. "Nelja-viielised: Eleonore Loritta Aun." Tõusin, et tunnistusele ja saadud raamatule järgi minna, kui mu pea hullemalt ringi käima hakkas ja ma sinna samma maha prantsatasin...
Minu ümber algas sumin, toolide kriuksumine ja kellegi karjumine: "Arsti!", kui mu ümber järgmisel hetkel kõik pimedaks vajus...
____
Ketriin:

Carolin:

__

Silmapilk - III osa

... mingi "Mister-X".

Okei, ma pidin tunnistama, et asi tõesti nii hull ei olnud, aga selgus, et ta oli Kevin. Jah, ta tuli mulle tasapisi meelde küll - poiss Kirsika ja Henrich'u klassist. Ta oli ka mitmeid kordi Henrichul külas käinud ja siis me tavaliselt Kirsikaga kiusasime neid. Me rääkisime kõigest, kuni me hakkasime rääkima ühest minu klassivennast Mariost. Ma rääkisin Kevinile, et Mario on täiesti hull närvihaige ja ta tunnistas, et ta on Marioga mitmeid kordi kakelnud ja tegelikult ei ole ta mingi nii kõva vend miskit, kuigi ta endast palju arvab.
Minu arvuti tegi siis järsu restardi ja tagasi MSN'i logides oli Kevin läinud. Asi seegi, et temaga lähemalt tuttavaks saime...

Kuna mul enam midagi teha ei olnud, siis lülitasin arvuti välja, panin omale poole kaheksaks äratuse ja sättisin ennast magama.


hommikul...

Äratuskell tirises juba mitmendat korda, kuni ma ennast lõpuks püsti loivasin ja selle kinni vajutasin. Kõigepealt käisin pesus ära, föönitasin juuksed, pesin hambad ning läksin ennast sättima. Panin need samad riided, mis olin eile omale valinud: helesinised kitsad teksad, roosa tuunika, eest kinni seotav kollane top. Juuksed sättisin krunni ning omale mingit meiki ma omale tegema ei hakanud.
Vaatasin veel korra aknast välja. Vanemad olid juba tööle läinud. Ohkasin ning läksin vennat äratama.
Pidin üsna kaua aega ta kõrva ääres üürgama, kuni ta ennast lõpuks voodist välja vannituppa vedas. Mina läksin alla kohvi tegema, roosa käekott tunnistuse jaoks käe otsas rippumas.
Kui ka Henrich alla jõudis, oli kell juba veerand kaheksa ja ta hakkas kärmelt sööma. Me rääkisime ka juttu ning siis kuulsin ma uksekella. "Mina avan, see on nagunii Kirsika!" hõikasin ma ning tormasin ust avama. Kui ma ukse lahti tõmbasin, oli mu üllatus suur.
Sõbralikud hallid silmad vaatasid mulle vastu ning ma tundsin need kohe ära - Kevin. Me vaatasime üksteisele mõni hetk otsa, kuni ta häbelikult maha vaatas, "Henrichut," palus ta napisõnaliselt. Noogutasin ning tormasin kööki. "Kevin ootab sind!" ütlesin talle. Nüüd läks tal kiireks. Poiss viskas oma kohvitassi kraanikaussi, haaras koti, tõmbas jope peale ja ütles: "Aktusel näeme!" Läinud ta oligi...
Ohkasin ja silmitsesin köögiaknast kahte väravast välja minevat poissi. Üks neist vaatas tagasi ja viipas mulle silmadega. Kevin.


Olin nii mõttesse vajunud, et ei kuulnudki, kui Kirsika üle ukseläve karjus: "Elen, kas sa oled veel siin?"
"Jaa, jaa!"
Haarasin oma käekoti, jaki, tõmbasin oma kontsadega poolsaapad jalga, keerasin majaukse lukku ja hakkasime astuma.
Tee peal rääkisime me tavalisest asjast, mis meid igal hommikul puudutas: mida tänane päev ette võiks tuua.


Saali jõudes oli see õpilasi üleni täis. Ainsad kohad olid akna-äärses reas, kus olid kolm tooli kõrvuti. Me vajusime sinna Kirsiga istuma ning hakkasime juttu rääkima. Tundsin, et kellegi näpp torkis mu selga. Keerasin pead ja ei olnud just eriti raske arvata, kes meie taha end istuma olid sättinud...
___
Kevin:

Silmapilk - II osa

"Kuna homme algab vaheaeg, siis ma usun, et te peate mõneks ajaks vanaema juurde minema, kuna me isaga läheme ära Saksamaale."

Ma punnitasin silmi ja Henrichul lendas piim suust üle köögi laiali, "Mida?" karjusime me ühest suust. "Jah. Maa elu on teile mõlemale hea vaheldus..." hakkas isa meile moraali pidama, aga mina tõusin püsti ja karjusin: "Mida? Mina ei tule kaasa! Lihtsalt ei tule!"
Pisarad valgusid mu silmadesse ja ma karjusin: "Mu võistlused! Need unustate te alati! Alati! Peaasi, et teil endal hea on..." Ma jõllitasin oma siniste vesiste silmadega mõlemat natuke aega, kuni söögilauast ära jooksin. Enda tuppa, seal, kus alati kõige rahulikum oli.

Viskasin ennast voodile pikali ja surusin näo patja. Ma ei tahtnud hetkel mitte kedagi näha... Jah, see võis tunduda liiga puberteetlik, kuid ma olin juba otsustanud, et ma tahan sportlaseks saada ja ma veel mõtlesin, kelleks: kas jooksjaks või kiiruisutajaks. Sport oli mu elus väga tähtis asi.
Kui olin üle minuti aja patja nuuksunud, astus mu ema tuppa, "Eleonore..." lausus ta haletsevalt ja astus mu voodi poole. Ta istus voodi äärele ning pakkus siis: "Kas sulle sobib nii, et me saame Henrichu ära maale ning sa jääd kuni esmaspäevani siia ning siis sõidad esimese bussiga järele? Sobib?"
Ma püüdsin teha pähe võimalikult haledad silmad, kuid südames ma muigasin õelalt, "Jah, täiesti nõus."

Kuna ma enam ka süüa ei tahtnud, siis läksin alla ja tegin omale tassi teed. Henrich istus mõtlikult laua taga, aga nii pea, kui mina kööki astusin, sisistas ta kurjalt: "Võistlused ja võistlused! Seal ei ole ju isegi arvutit!"
Ma vangutasin pead ja toetasin ennast vastu kappi. "Aga kes sul käskis trennist ära tulla? Kes sul käskis päevad läbi CS'i mängida? Selles oled süüdi sina ise, mu armas vennaraas," sõnasin hoolitsevalt ja irvitasin siis. "Sa oled vastik!" ohkas Henrich, tõusis ja jalutas teetassiga oma tuppa. Ma järgnesin talle, aga meie teed läksid trepi juures lahku: minu tuba jäi paremale, tema tuba vasakule poole. Tõmbasin ukse enda järel kinni ja lukustasin selle. Kavatsesin ülejäänud õhtu omapead enda toas veeta.
Mulle tuli meelde, et kuna järgmine päev pidi olema teise veerandi viimane, siis otsustasin omale ilusad riided välja valida. Tõmbasin kapiuksed lahti ja asusin valima. Peale pikka mõtlemist leidsin omale helesinised kitsad teksad, roosa tuunika ning peale lühikese, eest kinni seotava topi. Jalga valisin omale punased, väikese kontsaga kingakesed.
Viskasin kogu komplekti üle tooliselja ning logisin tagasi MSN'i. Kohe hakkasid vilkuma kaks oranži kastikest. Esimene neist oli Kirsika, kellele ma valetasin, et Henrich tahab arvutis olla, teine oli aga...
_
Henrich: