"Kuna homme algab vaheaeg, siis ma usun, et te peate mõneks ajaks vanaema juurde minema, kuna me isaga läheme ära Saksamaale."
Ma punnitasin silmi ja Henrichul lendas piim suust üle köögi laiali, "Mida?" karjusime me ühest suust. "Jah. Maa elu on teile mõlemale hea vaheldus..." hakkas isa meile moraali pidama, aga mina tõusin püsti ja karjusin: "Mida? Mina ei tule kaasa! Lihtsalt ei tule!"
Pisarad valgusid mu silmadesse ja ma karjusin: "Mu võistlused! Need unustate te alati! Alati! Peaasi, et teil endal hea on..." Ma jõllitasin oma siniste vesiste silmadega mõlemat natuke aega, kuni söögilauast ära jooksin. Enda tuppa, seal, kus alati kõige rahulikum oli.
Viskasin ennast voodile pikali ja surusin näo patja. Ma ei tahtnud hetkel mitte kedagi näha... Jah, see võis tunduda liiga puberteetlik, kuid ma olin juba otsustanud, et ma tahan sportlaseks saada ja ma veel mõtlesin, kelleks: kas jooksjaks või kiiruisutajaks. Sport oli mu elus väga tähtis asi.
Kui olin üle minuti aja patja nuuksunud, astus mu ema tuppa, "Eleonore..." lausus ta haletsevalt ja astus mu voodi poole. Ta istus voodi äärele ning pakkus siis: "Kas sulle sobib nii, et me saame Henrichu ära maale ning sa jääd kuni esmaspäevani siia ning siis sõidad esimese bussiga järele? Sobib?"
Ma püüdsin teha pähe võimalikult haledad silmad, kuid südames ma muigasin õelalt, "Jah, täiesti nõus."
Kuna ma enam ka süüa ei tahtnud, siis läksin alla ja tegin omale tassi teed. Henrich istus mõtlikult laua taga, aga nii pea, kui mina kööki astusin, sisistas ta kurjalt: "Võistlused ja võistlused! Seal ei ole ju isegi arvutit!"
Ma vangutasin pead ja toetasin ennast vastu kappi. "Aga kes sul käskis trennist ära tulla? Kes sul käskis päevad läbi CS'i mängida? Selles oled süüdi sina ise, mu armas vennaraas," sõnasin hoolitsevalt ja irvitasin siis. "Sa oled vastik!" ohkas Henrich, tõusis ja jalutas teetassiga oma tuppa. Ma järgnesin talle, aga meie teed läksid trepi juures lahku: minu tuba jäi paremale, tema tuba vasakule poole. Tõmbasin ukse enda järel kinni ja lukustasin selle. Kavatsesin ülejäänud õhtu omapead enda toas veeta.
Mulle tuli meelde, et kuna järgmine päev pidi olema teise veerandi viimane, siis otsustasin omale ilusad riided välja valida. Tõmbasin kapiuksed lahti ja asusin valima. Peale pikka mõtlemist leidsin omale helesinised kitsad teksad, roosa tuunika ning peale lühikese, eest kinni seotava topi. Jalga valisin omale punased, väikese kontsaga kingakesed.
Viskasin kogu komplekti üle tooliselja ning logisin tagasi MSN'i. Kohe hakkasid vilkuma kaks oranži kastikest. Esimene neist oli Kirsika, kellele ma valetasin, et Henrich tahab arvutis olla, teine oli aga...
_
Henrich:
Pisarad valgusid mu silmadesse ja ma karjusin: "Mu võistlused! Need unustate te alati! Alati! Peaasi, et teil endal hea on..." Ma jõllitasin oma siniste vesiste silmadega mõlemat natuke aega, kuni söögilauast ära jooksin. Enda tuppa, seal, kus alati kõige rahulikum oli.
Viskasin ennast voodile pikali ja surusin näo patja. Ma ei tahtnud hetkel mitte kedagi näha... Jah, see võis tunduda liiga puberteetlik, kuid ma olin juba otsustanud, et ma tahan sportlaseks saada ja ma veel mõtlesin, kelleks: kas jooksjaks või kiiruisutajaks. Sport oli mu elus väga tähtis asi.
Kui olin üle minuti aja patja nuuksunud, astus mu ema tuppa, "Eleonore..." lausus ta haletsevalt ja astus mu voodi poole. Ta istus voodi äärele ning pakkus siis: "Kas sulle sobib nii, et me saame Henrichu ära maale ning sa jääd kuni esmaspäevani siia ning siis sõidad esimese bussiga järele? Sobib?"
Ma püüdsin teha pähe võimalikult haledad silmad, kuid südames ma muigasin õelalt, "Jah, täiesti nõus."
Kuna ma enam ka süüa ei tahtnud, siis läksin alla ja tegin omale tassi teed. Henrich istus mõtlikult laua taga, aga nii pea, kui mina kööki astusin, sisistas ta kurjalt: "Võistlused ja võistlused! Seal ei ole ju isegi arvutit!"
Ma vangutasin pead ja toetasin ennast vastu kappi. "Aga kes sul käskis trennist ära tulla? Kes sul käskis päevad läbi CS'i mängida? Selles oled süüdi sina ise, mu armas vennaraas," sõnasin hoolitsevalt ja irvitasin siis. "Sa oled vastik!" ohkas Henrich, tõusis ja jalutas teetassiga oma tuppa. Ma järgnesin talle, aga meie teed läksid trepi juures lahku: minu tuba jäi paremale, tema tuba vasakule poole. Tõmbasin ukse enda järel kinni ja lukustasin selle. Kavatsesin ülejäänud õhtu omapead enda toas veeta.
Mulle tuli meelde, et kuna järgmine päev pidi olema teise veerandi viimane, siis otsustasin omale ilusad riided välja valida. Tõmbasin kapiuksed lahti ja asusin valima. Peale pikka mõtlemist leidsin omale helesinised kitsad teksad, roosa tuunika ning peale lühikese, eest kinni seotava topi. Jalga valisin omale punased, väikese kontsaga kingakesed.
Viskasin kogu komplekti üle tooliselja ning logisin tagasi MSN'i. Kohe hakkasid vilkuma kaks oranži kastikest. Esimene neist oli Kirsika, kellele ma valetasin, et Henrich tahab arvutis olla, teine oli aga...
_
Henrich:
No comments:
Post a Comment