"E-len, Kir-sy! E-len, Kir-sy!"
Need nimed kostusid läbisegi rahvast, kes meid kahte ümbritses...
"Tee talle ära, Eleonore, tee!" karjus tuttav hääl mu eest. Viisin Talle tänuliku pilgu, aga keskendusin siis uuesti teele ja tuiskasin edasi.
Ei - siin ei toimunud suuremat sorti võistlus ega mingi kambajõugi pealetung. Siin toimus harjutamine võistlusteks. Nimelt - mina ja mu parim sõbranna Kirsika sõitsime kiiruiskudel, me tegime omavahelist võistlust. Seda oli treener ise meilt palunud.
Tegin veel viimase tõuke, kuni finiši liuglesin ja hingeldades pingile istuma potsatasin.
"Tubli oled, Eleonore," lausus treener siis rahulolevalt ja patsutas mind õlale, "sinust võib veel asja saada." Mina ainult muigasin.
Mõne sekundi pärast olin sunnitud jälle püsti tõusma, kuna ka Kirsika oli kohale jõudnud. Me kallistasime üksteist tugevalt ning ma soovisin talle vaikselt edu. "Edu on ikka tarvis, aga sa oled ju nii proff, et ma pole sulle isegi konkurent!" nukrutses sõbranna. "Ei loe võit, vaid osavõtt, jäta see meelde!" lisasin ning kallistasin teda uuesti.
Istusin tagasi pingile ja ohkasin sügavalt sisse. "Kirsika ja Eleonore, teie võite uisud alt võtta ja ära sisse minna. Rainis ka. Teised tehku 10 ringi uiskudel ja siis mingu ära sisse!" kamandas treener siis. Kirsika tõusis püsti. "Kuhu sa lähed?" pärisin ma. "Ma lähen uisutan veel veitsaaa... sa ei tule või?" Raputasin pead, "mkm, ma ootan sind sees." Ta noogutas nõustuvalt, võttis hoo sisse ja läks uisutama.
Väsinuna jõudsin koju ning trennikott lendas esikusse maha. "Ema, ma olen kodus!" hõikasin üle maja.
"Kullake! Ma kuulsin, et sul on pühapäeval võistlused!" jooksis mu ema mulle hõisates vastu, mulle kalliks saanud roosad tuhvlid jalas ja põll ees, kui ta köögis kokkab. "Jah, ema. Ma loodan, et sul ei ole selle vastu midagi... mul tulevad ju tunnistusele neljad-viied, nii et..."
Ema ainult naeratas ja kallistas mind, "muidugi mitte. Sport on tore asi ja tore, et sa sellega tegeled! Mitte nagu..." Ta ohkas siis ja vaatas kurnatud ilmel trepist üles mu venna toa poole. "...Henrich, kes terve oma päevast Counter Strike'i mängib?" pakkusin ma, kui oma poolsaapaid jalast kiskusin. "Täpselt nii... aga ma lähen kokkan nüid' edasi, täna saab hakkliha vormi ja isa tuleb õhtul koju. Mine vaheta riided ning õpi ära, ma kutsun sind sööma, kui valmis on!" rääkis ema minuga hoolitsevalt. Nagu alati. "Jah," pomisesin ma ainult vastu ja lohistasin ennast ning oma trennikotti üles oma tuppa.
Vahetasin ka riided ära: altkitsad teksad ja roosa pusa vahetasin mustade lühikeste pükste ja valge topi vastu. Kuna ma kuulsin kõrvaltoast kõmmutamist, siis sain aru, et venna mängib jälle oma CS'i ja tead ei ole mõtet segada. Mul ei olnud nagunii midagi teha ja kuna järgmine päev oleks olnud teise veerandi viimane päev ehk siis õppida ei ole, siis viskasin ennast voodile pikali ja tõmbasin läpaka kaane lahti. Logisin ennast MSN'i.
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
tsauuu <3
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
heiii . : )
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
wazzaaa`?
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
uhhh , suht midagi . kuulan mussi ja passin orksis . aga mis ise ?
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
aa, sul võib päris huvitav olla siis ju. : D
tglt ma ise ka niisama igavlen. ;)
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
aaziiiz . : D sa võistlustele saad ikka ?
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
jaa, ofc et saan
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
mhmmm ... ma vean kihla , et sa paned esikoha kinni khaa . : D
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
uuu, ära ole kindel (6).
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
olen ikka külll . ! tead värki w .
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
mh?
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
ma stevvuga välja , jälle . :D laupäeval . :) ja ta tuleb pühapäeval mu võistlusi ka vaatama , niii nunnu nagu !!! . :)
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
üü, armas. :) kuule, ... ma hetkel ära :( ei ole aega rääkida, emps kutsus sööma & üldse. homme aktus ka ju, otsin riided omale valmis.
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
okeii,, tsau musss ! homme räägime siis : ) . ma kell 8 : 30 sul uksetaga , kuna homme algab kell 9 alles aktus ju .
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
davai. :9 tsau :*
Peale seda vestlust logisin välja ning panin oma olekuks "Hõivatud".
Ema küll ei kutsunud mind sööma ja mulle ei meeldinud ka valetada, aga ma pidin seda tegema, kuna Kirsikaga rääkides teistmoodi ei saanud. Ta läks nii vaimustusse alati oma poistest ja ta tegi seda meelega, kuna mulle meeldis kunagi Steven ja üritasin teda iga hinna eest ära sebida, kuid Kirsika jõudis ette ning tegi mulle sellega haiget. Loomulikult läksime me
tülli, aga me leppisime ka üsna pea ära. Ma olen sellest küll juba ammu üle saanud - sellest on möödas 5 kuud, kuid nüüd olen ma alati Kirsikaga rääkimist vältinud, kui ta jututeema Stevenist üles võttis.
Viskasin ennast voodisse pikali ja hakkasin ühte suvalist raamatut lugema. Ei läinud kaua aega, kuni ema trepist üles jooksis ning minu ja venna toad avas, "Eleonore! Henrich! Sööma!"
Loivasime ennast täpselt samal ajal toast välja ning suundusime trepist alla.
Kuna ka isa oli koju jõudnud, siis tõttasime teda vennaga kohe kallistama. "Tere, lapsed," sõnas ta ja naeratas meile oma tööväsimust täis naeratust. Istusime õhtusöögilauda ja hakkasime sööma.
Järsku aga lausus ema: "..."
Need nimed kostusid läbisegi rahvast, kes meid kahte ümbritses...
"Tee talle ära, Eleonore, tee!" karjus tuttav hääl mu eest. Viisin Talle tänuliku pilgu, aga keskendusin siis uuesti teele ja tuiskasin edasi.
Ei - siin ei toimunud suuremat sorti võistlus ega mingi kambajõugi pealetung. Siin toimus harjutamine võistlusteks. Nimelt - mina ja mu parim sõbranna Kirsika sõitsime kiiruiskudel, me tegime omavahelist võistlust. Seda oli treener ise meilt palunud.
Tegin veel viimase tõuke, kuni finiši liuglesin ja hingeldades pingile istuma potsatasin.
"Tubli oled, Eleonore," lausus treener siis rahulolevalt ja patsutas mind õlale, "sinust võib veel asja saada." Mina ainult muigasin.
Mõne sekundi pärast olin sunnitud jälle püsti tõusma, kuna ka Kirsika oli kohale jõudnud. Me kallistasime üksteist tugevalt ning ma soovisin talle vaikselt edu. "Edu on ikka tarvis, aga sa oled ju nii proff, et ma pole sulle isegi konkurent!" nukrutses sõbranna. "Ei loe võit, vaid osavõtt, jäta see meelde!" lisasin ning kallistasin teda uuesti.
Istusin tagasi pingile ja ohkasin sügavalt sisse. "Kirsika ja Eleonore, teie võite uisud alt võtta ja ära sisse minna. Rainis ka. Teised tehku 10 ringi uiskudel ja siis mingu ära sisse!" kamandas treener siis. Kirsika tõusis püsti. "Kuhu sa lähed?" pärisin ma. "Ma lähen uisutan veel veitsaaa... sa ei tule või?" Raputasin pead, "mkm, ma ootan sind sees." Ta noogutas nõustuvalt, võttis hoo sisse ja läks uisutama.
Väsinuna jõudsin koju ning trennikott lendas esikusse maha. "Ema, ma olen kodus!" hõikasin üle maja.
"Kullake! Ma kuulsin, et sul on pühapäeval võistlused!" jooksis mu ema mulle hõisates vastu, mulle kalliks saanud roosad tuhvlid jalas ja põll ees, kui ta köögis kokkab. "Jah, ema. Ma loodan, et sul ei ole selle vastu midagi... mul tulevad ju tunnistusele neljad-viied, nii et..."
Ema ainult naeratas ja kallistas mind, "muidugi mitte. Sport on tore asi ja tore, et sa sellega tegeled! Mitte nagu..." Ta ohkas siis ja vaatas kurnatud ilmel trepist üles mu venna toa poole. "...Henrich, kes terve oma päevast Counter Strike'i mängib?" pakkusin ma, kui oma poolsaapaid jalast kiskusin. "Täpselt nii... aga ma lähen kokkan nüid' edasi, täna saab hakkliha vormi ja isa tuleb õhtul koju. Mine vaheta riided ning õpi ära, ma kutsun sind sööma, kui valmis on!" rääkis ema minuga hoolitsevalt. Nagu alati. "Jah," pomisesin ma ainult vastu ja lohistasin ennast ning oma trennikotti üles oma tuppa.
Vahetasin ka riided ära: altkitsad teksad ja roosa pusa vahetasin mustade lühikeste pükste ja valge topi vastu. Kuna ma kuulsin kõrvaltoast kõmmutamist, siis sain aru, et venna mängib jälle oma CS'i ja tead ei ole mõtet segada. Mul ei olnud nagunii midagi teha ja kuna järgmine päev oleks olnud teise veerandi viimane päev ehk siis õppida ei ole, siis viskasin ennast voodile pikali ja tõmbasin läpaka kaane lahti. Logisin ennast MSN'i.
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
tsauuu <3
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
heiii . : )
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
wazzaaa`?
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
uhhh , suht midagi . kuulan mussi ja passin orksis . aga mis ise ?
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
aa, sul võib päris huvitav olla siis ju. : D
tglt ma ise ka niisama igavlen. ;)
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
aaziiiz . : D sa võistlustele saad ikka ?
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
jaa, ofc et saan
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
mhmmm ... ma vean kihla , et sa paned esikoha kinni khaa . : D
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
uuu, ära ole kindel (6).
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
olen ikka külll . ! tead värki w .
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
mh?
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
ma stevvuga välja , jälle . :D laupäeval . :) ja ta tuleb pühapäeval mu võistlusi ka vaatama , niii nunnu nagu !!! . :)
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
üü, armas. :) kuule, ... ma hetkel ära :( ei ole aega rääkida, emps kutsus sööma & üldse. homme aktus ka ju, otsin riided omale valmis.
KIRSIKA ( L ) STEVEN ütleb:
okeii,, tsau musss ! homme räägime siis : ) . ma kell 8 : 30 sul uksetaga , kuna homme algab kell 9 alles aktus ju .
Elen Loritta :) [pühap. võistlused] ütleb:
davai. :9 tsau :*
Peale seda vestlust logisin välja ning panin oma olekuks "Hõivatud".
Ema küll ei kutsunud mind sööma ja mulle ei meeldinud ka valetada, aga ma pidin seda tegema, kuna Kirsikaga rääkides teistmoodi ei saanud. Ta läks nii vaimustusse alati oma poistest ja ta tegi seda meelega, kuna mulle meeldis kunagi Steven ja üritasin teda iga hinna eest ära sebida, kuid Kirsika jõudis ette ning tegi mulle sellega haiget. Loomulikult läksime me
tülli, aga me leppisime ka üsna pea ära. Ma olen sellest küll juba ammu üle saanud - sellest on möödas 5 kuud, kuid nüüd olen ma alati Kirsikaga rääkimist vältinud, kui ta jututeema Stevenist üles võttis.
Viskasin ennast voodisse pikali ja hakkasin ühte suvalist raamatut lugema. Ei läinud kaua aega, kuni ema trepist üles jooksis ning minu ja venna toad avas, "Eleonore! Henrich! Sööma!"
Loivasime ennast täpselt samal ajal toast välja ning suundusime trepist alla.
Kuna ka isa oli koju jõudnud, siis tõttasime teda vennaga kohe kallistama. "Tere, lapsed," sõnas ta ja naeratas meile oma tööväsimust täis naeratust. Istusime õhtusöögilauda ja hakkasime sööma.
Järsku aga lausus ema: "..."
No comments:
Post a Comment