... mingi "Mister-X".
Okei, ma pidin tunnistama, et asi tõesti nii hull ei olnud, aga selgus, et ta oli Kevin. Jah, ta tuli mulle tasapisi meelde küll - poiss Kirsika ja Henrich'u klassist. Ta oli ka mitmeid kordi Henrichul külas käinud ja siis me tavaliselt Kirsikaga kiusasime neid. Me rääkisime kõigest, kuni me hakkasime rääkima ühest minu klassivennast Mariost. Ma rääkisin Kevinile, et Mario on täiesti hull närvihaige ja ta tunnistas, et ta on Marioga mitmeid kordi kakelnud ja tegelikult ei ole ta mingi nii kõva vend miskit, kuigi ta endast palju arvab.
Minu arvuti tegi siis järsu restardi ja tagasi MSN'i logides oli Kevin läinud. Asi seegi, et temaga lähemalt tuttavaks saime...
Kuna mul enam midagi teha ei olnud, siis lülitasin arvuti välja, panin omale poole kaheksaks äratuse ja sättisin ennast magama.
hommikul...
Äratuskell tirises juba mitmendat korda, kuni ma ennast lõpuks püsti loivasin ja selle kinni vajutasin. Kõigepealt käisin pesus ära, föönitasin juuksed, pesin hambad ning läksin ennast sättima. Panin need samad riided, mis olin eile omale valinud: helesinised kitsad teksad, roosa tuunika, eest kinni seotav kollane top. Juuksed sättisin krunni ning omale mingit meiki ma omale tegema ei hakanud.
Vaatasin veel korra aknast välja. Vanemad olid juba tööle läinud. Ohkasin ning läksin vennat äratama.
Pidin üsna kaua aega ta kõrva ääres üürgama, kuni ta ennast lõpuks voodist välja vannituppa vedas. Mina läksin alla kohvi tegema, roosa käekott tunnistuse jaoks käe otsas rippumas.
Kui ka Henrich alla jõudis, oli kell juba veerand kaheksa ja ta hakkas kärmelt sööma. Me rääkisime ka juttu ning siis kuulsin ma uksekella. "Mina avan, see on nagunii Kirsika!" hõikasin ma ning tormasin ust avama. Kui ma ukse lahti tõmbasin, oli mu üllatus suur.
Sõbralikud hallid silmad vaatasid mulle vastu ning ma tundsin need kohe ära - Kevin. Me vaatasime üksteisele mõni hetk otsa, kuni ta häbelikult maha vaatas, "Henrichut," palus ta napisõnaliselt. Noogutasin ning tormasin kööki. "Kevin ootab sind!" ütlesin talle. Nüüd läks tal kiireks. Poiss viskas oma kohvitassi kraanikaussi, haaras koti, tõmbas jope peale ja ütles: "Aktusel näeme!" Läinud ta oligi...
Ohkasin ja silmitsesin köögiaknast kahte väravast välja minevat poissi. Üks neist vaatas tagasi ja viipas mulle silmadega. Kevin.
Olin nii mõttesse vajunud, et ei kuulnudki, kui Kirsika üle ukseläve karjus: "Elen, kas sa oled veel siin?"
"Jaa, jaa!"
Haarasin oma käekoti, jaki, tõmbasin oma kontsadega poolsaapad jalga, keerasin majaukse lukku ja hakkasime astuma.
Tee peal rääkisime me tavalisest asjast, mis meid igal hommikul puudutas: mida tänane päev ette võiks tuua.
Saali jõudes oli see õpilasi üleni täis. Ainsad kohad olid akna-äärses reas, kus olid kolm tooli kõrvuti. Me vajusime sinna Kirsiga istuma ning hakkasime juttu rääkima. Tundsin, et kellegi näpp torkis mu selga. Keerasin pead ja ei olnud just eriti raske arvata, kes meie taha end istuma olid sättinud...
___
Kevin:
Minu arvuti tegi siis järsu restardi ja tagasi MSN'i logides oli Kevin läinud. Asi seegi, et temaga lähemalt tuttavaks saime...
Kuna mul enam midagi teha ei olnud, siis lülitasin arvuti välja, panin omale poole kaheksaks äratuse ja sättisin ennast magama.
hommikul...
Äratuskell tirises juba mitmendat korda, kuni ma ennast lõpuks püsti loivasin ja selle kinni vajutasin. Kõigepealt käisin pesus ära, föönitasin juuksed, pesin hambad ning läksin ennast sättima. Panin need samad riided, mis olin eile omale valinud: helesinised kitsad teksad, roosa tuunika, eest kinni seotav kollane top. Juuksed sättisin krunni ning omale mingit meiki ma omale tegema ei hakanud.
Vaatasin veel korra aknast välja. Vanemad olid juba tööle läinud. Ohkasin ning läksin vennat äratama.
Pidin üsna kaua aega ta kõrva ääres üürgama, kuni ta ennast lõpuks voodist välja vannituppa vedas. Mina läksin alla kohvi tegema, roosa käekott tunnistuse jaoks käe otsas rippumas.
Kui ka Henrich alla jõudis, oli kell juba veerand kaheksa ja ta hakkas kärmelt sööma. Me rääkisime ka juttu ning siis kuulsin ma uksekella. "Mina avan, see on nagunii Kirsika!" hõikasin ma ning tormasin ust avama. Kui ma ukse lahti tõmbasin, oli mu üllatus suur.
Sõbralikud hallid silmad vaatasid mulle vastu ning ma tundsin need kohe ära - Kevin. Me vaatasime üksteisele mõni hetk otsa, kuni ta häbelikult maha vaatas, "Henrichut," palus ta napisõnaliselt. Noogutasin ning tormasin kööki. "Kevin ootab sind!" ütlesin talle. Nüüd läks tal kiireks. Poiss viskas oma kohvitassi kraanikaussi, haaras koti, tõmbas jope peale ja ütles: "Aktusel näeme!" Läinud ta oligi...
Ohkasin ja silmitsesin köögiaknast kahte väravast välja minevat poissi. Üks neist vaatas tagasi ja viipas mulle silmadega. Kevin.
Olin nii mõttesse vajunud, et ei kuulnudki, kui Kirsika üle ukseläve karjus: "Elen, kas sa oled veel siin?"
"Jaa, jaa!"
Haarasin oma käekoti, jaki, tõmbasin oma kontsadega poolsaapad jalga, keerasin majaukse lukku ja hakkasime astuma.
Tee peal rääkisime me tavalisest asjast, mis meid igal hommikul puudutas: mida tänane päev ette võiks tuua.
Saali jõudes oli see õpilasi üleni täis. Ainsad kohad olid akna-äärses reas, kus olid kolm tooli kõrvuti. Me vajusime sinna Kirsiga istuma ning hakkasime juttu rääkima. Tundsin, et kellegi näpp torkis mu selga. Keerasin pead ja ei olnud just eriti raske arvata, kes meie taha end istuma olid sättinud...
___
Kevin:
No comments:
Post a Comment